Ülesanne #2a: Inimvaatlus

“Spartalik töö tõesti – võib-olla mitte teadlikult, aga töö näib tabavat õpetajate ja õpilaste erinevusi – õpetaja tundub olevat kooliruumis aktiivne pool, alumise pildi visandid (õpilastest?) viitaks justkui passiivsusele ja üksildusele… Tõepoolest, keha võib selliseid tundeid väljendada ja ruum seda väljendust toetada. Ehk viitab töö oma staatilisusega koolis varju jäävatele, eraldumisega seotud probleemidele? Kui nii, siis on kiiduväärt peidus teemad välja tuua – ehk on “koreograafiline jälgimiskunst” hea lahendus teemade puhul, kus sõnu on raske leida?”

“Kõige süsteemsem vaatlus ruumi, asendi ja emotsioonide seostest. Juhib tähelepanu sellele, et need seosed on pidevalt meiega – see, kus oleme, määrab sageli meie asendi, mis tekitab mingi tunde ja see omakorda võib mõjutada seda, kui hea või sobiv on selles kohas midagi teha. Näiteks, kas saab lõõgastuda pinnal, millelt on hirm alla kukkuda? Kas teistest korraks eraldumiseks on ka muid kohti kui kappide vahe? Kas perspektiivi muutmiseks saaks kusagil kõlkuda? Kas sirutumiseks on vaid garderoob? Samuti saame teada, kuidas tunneb end keegi teine, kes peab olema mingil põhjusel ühes või teises asendis. Nn õhus hõljumise, sirutumise või kitsasse kohta pugemise pildid on ka visuaalselt põnevad.
Huvitavalt tugeva emotsiooniga töö – see tiim on hea kadreerija. Mitmed pildid võiks viia näiteks inimese individuaalsust, iseseisvust ja erinemise julgust rõhutavate kunstiteosteni. Eriti kontseptuaalne ja lugujutustav on viimane pilt, kus valgus langeb tagant – kohe tundub algavat selle kooli argiballett, aga vaataja seda enam ei näe!”

“Minu kool! ???? Tundub, et mu vana kool näeb tänapäeval väga äge välja. Süvitsiminev töö – uurib seda, millisena oleme harjunud tavakasutuses ruume, nende mõõtmeid ja kasutusvõimalusi tajuma. Miks mitte vahetada vahel klass ja koridor funktsioonidelt ära ja uurida, mis juhtub! Visuaalselt ilus ja ühtne töö, milles autori idee on läbi põhjalikkuse kenasti välja tulnud – sama tegelane eri asendites, demonstreerimaks, kuidas nt ruumilised võimalused määravad meie asendi (ja ilmselt ka meie emotsiooni, mida selles asendis tunneme, nt. viimane pilt). Sellest tööst võiks välja arendada mõne püsivama kunstiprojekti. Joonistatud visandid annavad aimu, kui paljud eri asendid koolipäeva jooksul lastele funktsionaalsed tunduvad – ja et on hulk asendeid, mida kooliruum võtma ei erguta – enamik poose on istuvad või nõjatuvad. Miks?”

“Koostöövaimne töö, kus osalejate hulk ja liigutuste rütm hakkab pikapeale oma sõnumit rääkima – tundub, et see töö sobiks hästi mõneks protestiaktsiooniks, kas siis päriselt linnaruumis või fotodena, kus oleks vaja midagi sõnadeta mõista anda… Tundub, et sellel kambal juba väljendusvahenditest puudu ei tule. Kerratõmbumine ja pikaksvenitamine vahelduvad nagu meeleolud päevarütmis, tõmmates tähelepanu sellele, kui palju rakendusi on tavalistel kooliruumidel. Kraanikaussidega pilt mängib minu silmis kavalalt soorollidega – vinge!”